рефераты рефераты
 

Главная

Разделы

Новости

О сайте

Контакты

 
рефераты

Авиация и космонавтика
Административное право
Арбитражный процесс
Архитектура
Астрология
Астрономия
Банковское дело
Безопасность жизнедеятельности
Бизнес-план
Биология
Бухучет управленчучет
Водоснабжение водоотведение
Военная кафедра
География и геология
Геодезия
Государственное регулирование и налогообложение
Гражданское право
Гражданское процессуальное право
Животные
Жилищное право
Иностранные языки и языкознание
История и исторические личности
Коммуникации связь цифровые приборы и радиоэлектроника
Краеведение и этнография
Кулинария и продукты питания
Культура и искусство
Литература
Логика
Логистика
Маркетинг
Масс-медиа и реклама
Математика
Медицина
Международное и Римское право
Уголовное право уголовный процесс
Трудовое право
Журналистика
Химия
География
Иностранные языки
Без категории
Физкультура и спорт
Философия
Финансы
Фотография
Химия
Хозяйственное право
Цифровые устройства
Таможенная система
Теория государства и права
Теория организации
Теплотехника
Технология
Товароведение
Транспорт
Трудовое право
Туризм
Уголовное право и процесс
Управление
Радиоэлектроника
Религия и мифология
Риторика
Социология
Статистика
Страхование
Строительство
Схемотехника
История
Компьютеры ЭВМ
Культурология
Сельское лесное хозяйство и землепользование
Социальная работа
Социология и обществознание

рефераты
рефераты

НАУЧНАЯ БИБЛИОТЕКА - РЕФЕРАТЫ - Реферат: Eetika

Реферат: Eetika

Sissejuhatus juhtimisse 3. seminar “Ärieetika”

8.juhtum : TARBIJASUHETE EETIKA

Tänapäeva ühiskond elab massitarbimises, kus inimene on nii

tootja kui ka samal ajal tarbija. Me ei suuda elada teiste poolt osutatavaid

teenuseid pidevalt tarbimata, millest tulenevad erilised tarbimissuhted.

Tarbija eriline seisund tarbimisühiskonnas

Nüüdisaegses tarbimisühiskonnas tarbija on erilises seisundis

,milles on kaks peaaegu vastandliku poolt.

Ühelt poolt on tarbija kuningas. Selline väide tugineb mitte

rikkusele , vaid faktile, et enamiku tootjate edu otsustab see, kui hästi

nad suudavad oma masstoodangut müüa või, teiste

sõnadega, kui palju kliente nad endale muretsevad. Ilmselt,

võitlus käib iga võimaliku tarbija pärast,

mistõttu ettevõtete eetikakoodeksid on enamasti keskendunud

tarbijale. Seejuures püütakse mitte ainult tarbijate soove

võimalikult kiirelt ja täpselt täita, vaid ka

võimalikke uusi ette aimata .Kuna tootjate konkurents on tihe , tagab

see enamasti kaupade piisavalt kõrge kvaliteedi ja madala hinna . Lisaks

on meedia rahvusvahelisuse tõttu võib teade halvast või

ohtlikust kaubast ja selle tootja nimest levida üle kogu maailma ja

lokaalne skandaal võib ohustada suurtootja mainet terves maailmas.

Imeliku juhtumi esitas 1998.a veebruaris ajaleht Eesti Ekspress.

Pärnu linnakodaniku väitel oli tema nahkjopi taskus plahvatanud

mobiiltelefon ja lennanud temast kolme meetri kaugusele, rebides puruks jopi ja

telefoni ümbritsenud vutlari .Telefon oli uus, ostetud sama aasta

jaanuaris Ericssoni firma ametlikult esindajalt . Eesti Ekspressi vahendusel

jõudis juhtum kohaliku politsei kohtuekspertiisibüroosse; kohale

ilmus ekspert Rootsist, Ericssoni peakorterist. Kuigi ekspertide kinnitust

mööda on säärane plahvatus füüsikaseaduste

järgi võimatu, leidis firma, et juhul ,kui ei õnnestu

tõestada , et tegemist on mingi välise jõuga, tuleb selle

seeria mobiiltelefonid turult ära korjata.

Teiselt poolt on see kuninglik tarbija vaene. On muidugi olemas

tarbijate kiht, kellele ei sobi osta kaupu odavast kaubamajast, kuid see

tarbijaskond ei etenda ennast valdava osa tootjate sissetulekuid.

Suurem osa tarbijaist eelistab kaupa, mis ligikaudu sama kvaliteedi juures on

odavam. Odavus saadakse alati millegi arvelt: parem töökorraldus,

leiutised, odavam tööjõud või materjal, kusjuures alati

on oht , et odavus võidakse saavutada toote kvaliteedi või

ohutuse arvelt. Siin on tootjale ahvatluseks tarbija ebakompetentsus toote

tootmisprotsessi üksikasjades (tootmise know-hows).

Seetõttu tunneb tootja ahvatlust nii bluffimiseks hinnas kui

ka info varjamiseks ostja eest. Samuti kuni konkurentide ilmumiseni on tootjal

võimalus hoida tihti kõrget hinda.

Sageli tekib ahvatlus varjata defekte , nt ei pruugi toode – ravim, auto

või arvutiprogramm – olla küllalt põhjalikult testitud.

Eriti suur on ahvatlus mitte rakendada keskkonnaohutut tehnoloogiat, niikaua

kuni kehtivad normid seda lubavad.

Sellest tuleneb, et tarbija suhteline ebakompetentsus koos odavama kaupa

eelistusega loob palju võimalusi tootja ja tarbija vaheliste konfliktide

tekkimisele. Sageli võivad need konfliktid ohustada inimelu ja

looduskeskkonda. Seetõttu püüab tarbijaühiskond end

sääraste konfliktide eest kaitsta.

Tarbija õigused – tarbijakaitseseadused

Esimene tänapäevane tarbijakaitseseadus kehtestati 1906.aastal

Ameerika Ühendriikides, mis kandis mine Pure Food and Drug Act,

mille ajendiks sai kirjandusteos, kus muuhulgas kirjeldatakse antisanitaarset

olukorda Chicago tapamajades.

Tarbijakaitseseadus põhineb ühiskonnas valitsevail eetilistel

tõekspidamistel tarbija õiguste suhtes. Neli tarbija

põhiõigust, mis kajastuvad iga arenenud riigi tarbijakaitse

põhimõtetes, sõnastas esimesena aastal 1962 John F.

Kennedy. Need on:

1) õigus turvalisusele,

2) õigus valikule,

3) õigus olla kuuldud,

4) õigus olla informeeritud.

Mis on iseloomulik: kõik need õigused on vaid teatud piires garanteeritud.

1. Õiguse turvalisusele all

mõistetakse turvalisust mitte ainult füüsilise, vaid ka omandi

suhtes, kusjuures, eriti Lääne-Euroopa

tarbijakaitsepõhimõtetes, ei leita, et tarbija peab olema ise

tark, vaid peetakse raskendavaks asjaoluks, kui tootja kasutab oma huvides

ära tarbija rumalust või kogenematust või on nende suhtes

hoolimatu.

Mis puutub füüsilisse turvalisusse, siis ei ole vist toodet, mis oleks

täiesti ohutu. Seepärast fikseeritakse riikide tarbijakaitses

enamasti toote(teenuse) ohtlikkuse piirid, so ohutusstandardid, millele

toode peab vastama, et selle tootmiseks või sisseveoks luba saada. Vahel

tekkib olukord ,millal võivad need ohutustandardid vananeda teaduse ja

tehnika arengu tõttu ja tootja võib neist uutest

võimalustest juba teadlik olla aga riik veel mitte. Sellisest tarbija

ohustamisest võivad tootjad püüda kasu lõigata.

2. Õigus valikule tähendab seda ,et

turul ei tohi võimaldada ühele müüjale monopoolset

seisundit. Nii et õigust valikule aitab tagada konkurentsiseadus. Kui

tarbijal on kahtlust, et turul valitseb monopol või kasutatakse

monopoolset hinnapoliitikat, võib ta esitada kaebuse

tarbijakaitseametile, kes on kohustatud asja uurima. Eesti tegelikkuses

näeme aga sageli , et tarbijakaitseamet on monopoolse hinnakujunduse

suhtes võimetu.

3. Õigus olla kuuldud tähendab seda,

et tarbijal peab olema võimalus kuhugi oma kaebusi esitada, teha ennast

kuuldavaks. Muidugi valitseb demokraatlikus riigis sõnavabadus ja

inimene võib oma arvamust avaldada ajalehe, televisiooni jne vahendusel.

Tootja võtab tavaliselt kohustuse tarbija kaebused tasuta ära

kuulata ja neile reageerida mingi garantiiaja jooksul.

4. Õigus olla informeeritud ütleb

seda, et tarbija peab saama piisavat ja korrektset (mitteeksitavat)

informatsiooni kaalutletud ostuotsuste tegemiseks. Seda õigust

võib pidada tarbija tähtsaimaks õiguseks, mis seostub

kõigi eelnevate õigustega - kui tootja suudab anda selget,

piisavat, arusaadavat informatsiooni tarbijale oma toote turvalisusest ja

ohtudest, näitab ausalt ära oma toote eelised ja puudused, siis ta on

sellega ühtlasi täitnud ka oma kohustused tarbija teiste

põhiõiguste suhtes.

Informatsiooniprobleemid seostuvad reklaamieetikaga, sest reklaam on oma

olemuselt informatsioon.

Reklaamieetika

Reklaam on ammendamatu eetiliste konfliktide allikas. Oma otstarbelt on ta

informatsioon. Tulenevalt tarbija õigusest informatsioonile on ausal

reklaamil kaks tingimust:

1) ta peab sisaldama korrektset informatsiooni, mille järgi tarbija

saab teha kaalutletud ostuotsuse,

2) ta ei tohi sisaldada eksitavat informatsiooni, mis võiks tarbijat

segadusse viia ja juhtida ta vale otsuse tegemisele.

Neile kahele tingimusele vastav reklaam on legaalne ja eetiline.

Tema vastand on eksitav reklaam, mis on illegaalne ja

ebaeetiline. Sellele lihtsale ja selgele põhimõttele on

üles ehitatud reklaami- ja konkurentsiseadused, mis enamikus riikidest

tarbija õigusi kaitsevad. Kerkib küsimus: miks tekib reklaamiaususe

küsimuses nii palju konflikte ja kohtuasju kui kõik on nii lihtsalt

määratletud. Põhjus on selles, et piir mõistete

“legaalne” ja “illegaalne” vahel on hägune ja küsitav. Sinna vahele

mahub potentsiaalselt eksitav reklaam, mis näib paljudele küll

valelik, kuid mille eksitavust ei suudeta tõestada ja ta jääb

sellega legaalseks.

Eksitava reklaami piirimail mängivad tihti tootjad, kes püüavad

tuntud kaubamärgi järeleaimamisest kasu lõigata.

Nii näiteks sattusid 1997. A konflikti Tartu Õlletehas ja

Ösel Foods: esimene neist on 1950-ndate algusest tootnud “Limonaadi”, mis

on kaubamärgina ametlikult registreeritud (kaitstud on nii kaubamärgi

värvikombinatsioon kui ka kujund). Ösel Foods tõi turule

äravahetamiseni sarnase kaubamärgiga toote, mille eest Tartu

Õlletehas lubas firma kohtusse kaevata, nõudes pool miljonit

krooni kahjutasu ning libalimonaadi tootmise lõpetamist. Ösel Foods

aga leidis, et populaarsete kaubamärkide mõõdukas

jäljendamine on maailmas üldlevinud ja Ösel Foods pole siin

liiale läinud. Muidugi saab Tartu Limonaaditehas asja kohtusse kaevata aga

see võtab palju aega ja tulemus ei ole ju täiesti kindel.

Sellepärast püüavad firmad säärastes konfliktides

sageli omavahel kompromissile jõuda. Eetilisest küljest

võiks siin öelda, et kui üks tootja teise populaarse toote

kaubamärki järele aimab, püüdes teise arvel teenida, on

tegemist ebaeetilise teoga. Samas on muidugi ka tarbijaid, kes meeleldi

võltstooteid ostavad, nt võib nii mõnigi inimene osta

meelega võltsitud, nt mitu korda odavamaid Calvin Kleini rõivaid.

Arusaamad reklaamiaususe kohta võivad erineda ka rahvuskultuuriti.

Nii üks Jaapani maiustusetootja kasutas oma toodetel Sony

kaubamärki. Kui Sony ta kohtusse kaebas, pidas ta oma käitumist

eetiliseks mitte ainult seetõttu, et ta tootis hoopis teist laadi

toodangut(maiustusi, mitte elektroonikat) ega olnud seega Sonyle konkurendiks,

vaid tähtsamaks pidas ta seda, et tema maiustused on väga head ja

nende populaarsus aitab tõsta Sony kaubamärgi tuntust ja mainet. Ta

leidis, et Sonyl oleks põhjust süüdistada teda juhul, kui ta

teeks halbu maiustusi. Siin näeme jaapanlastele iseloomulikku

püüdu sümbioosile.

Eestis me võime tihti kohata silmatorkavaid soodushinnareklaame ja

tillukese kirjaga tähendusi , et see soodustus kehtib vaid kliendikaardi

esitajale vms.

Veel hiljaaegu oli Saksamaal kombeks reklaamida mobiiltelefone hinnaga

1-50 marka ilma mingi täiendava selgituseta. Aastal 1998 otsustas Saksamaa

Föderaalkohus, et taskutelefone võib kasvõi ühepennise

hinnaga reklaamida, aga sama suure kirjaga peab olema lisatud ka kõik

muud mobiilostjat tabavad kulutused( liitumistasu, kuumaks, kõneminuti

hinnad)

Veel üks konflikte tekitav probleem on reklaami agressiivsus või

rõvedus. Liiga agressiivne reklaam ahistab inimest vaimselt, takistab

tal olemast küllalt vaba valikutegemisel.

Kokkuvõtte:

Kõigile neile reklaamikonfliktidele on iseloomulik, et piir

seadusliku-ebaseadusliku ja moraalse-amoraalse vahel on hägune ja

võib kultuuritraditsiooniti paljugi erineda.

рефераты
© РЕФЕРАТЫ, 2012

рефераты